Artikkel 5 - Virginia Shea seadused

Juba aastal 1997 pani Virginia Shea oma raamatus “Netiquette” paika mõningad reeglid, mida nimetatakse ka käskudeks, kuidas tuleks internetis ennast ülal pidada. Need käsud on ajakohased tänagi.

Järgnevaga tahaks vaadata otsa sellisele “foorumile”, “arvamusfestivalile” nagu seda on Delfi kommentaarium - kommentaare lugedes võib tekkida tunne, et oled sattunud noorukite joomapeole, kus igaüks avaldab arvamust ning on seejuures kindel, et see on ainuõige ja suurepärane mõõdik, mille järgi teised käituma peaksid. Tihti saab kommentaari järgi järeldada päris mitut inimese iseloomuomadust ja ka tema IQ taset, lauseehitus, kirjavahemärkide kasutus ja ka eesti keele reeglite tundmine ei ole paljude kommenteerijate tugevamad küljed, mis omasoodu tähendab, et suure tõenäosusega on tegemist madalama haridustasemega ning kitsa maailmavaatega inimesega, kelle arvamus ei lähe korda kõrgema intelligentsiga inimestele, aga ka temaga samal tasemel olevatele, kuna need võtavad agaralt sõna ja vaidlevad vastu, millest võib areneda korralik “arutelu”, kuid selle sõnasõja põhitunnusteks on sõim ja inimese või koguni ühiskonnagruppide solvamine ning alandamine.

Aga seejuures kogu see eelnev ei tähenda, et inimesed rikuksid V. Shea poolt avaldatud kümne käsu reeglit, et käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus. See ongi nende inimeste mall, ka tavaelus ei ole sõimusõja algatajad suuremat sorti teadustöö tegijad, suure tõenäosusega madalapalgalistel töökohtadel olesklevad isendid, kes süüstavad oma ebaõnnes kõike muud, kui iseennast.

Üks konkreetne näide pärineb juhtumist, mis leidis aset mõnda aega tagasi. Nimelt väljus kodunt ning ei tulnud tagasi ühe tuttava vanaisa. Kuna tegemist oli venekeelse nimega isikuga, siis lahvatas kohe kommentaariumis arvamusfestival - kes arvas, et ei tasu teda otsidagi, mõni kirjutas, et ilmselt läks oma joodikutest sõpradega garaaži taha Laua Viina kulistama. Ääretult kurb on, et inimesed lubavad endale taolist käitumist, kõige enam, et nad ei tunnegi seda isikut. Kadunud isiku puhul on tegemist ääretult viisaka inimesega, kes on oma elus suure tragöödia läbi elanud ning seetõttu veidi oma mõtetes segadusse aetud.

Mis neid inimesi innustab sellist sisu tootma? Kindlasti üks põhilisi argumente on “anonüümsus”, ega nad isegi vahel mõistavad, et oma nimega ei maksa arvamust avaldada, nii palju ajurakud arvutada oskavad, et võib-olla viha täis kommentaar ei ole ühiskonnas sobilik, kuid soov seda siiski avaldada on suurem ning pimestab *kaine* mõistuse.

Ise seda kõrvalt vaadates peab tõdema, et olen sinna kommentaariumisse siiski oma nina pistnud, täidan ise V. Shea käsku “andesta teistele nende eksimused”, igaüks võib avaldada oma arvamust, hoopis muu on, kas peab ka seda arvamust tõsiselt võtma, pigem sirge seljaga neist mööduma ja võimalusel ka hoiduma nende lugemisest, sest need ei too muud, kui tunnet, et oled inimestes pettunud. Seega andestan neile nende mõtted, sest neil on õigus neid mõelda.

Kasutatud: SHEA, Virginia. Netiquette. Albion Books 1997. http://albion.com/netiquette/ Välja otsitud 03.10.2021